ELBERT TUGANOV

Nukufilmi 1960-70ndate retrospektiiv. Programmi pikkus ca 77 minutit, kokku viis animatsiooni. 

PEETRIKESE UNENÄGU
režissöör Elbert Tuganov, 1957, pikkus 18:26, tootja Tallinnfilm

Sünopsis: Ühel hommikul leiab Peetrike, et ta on maailmas täiesti üksi. Ta hakkab vallatust tegema ja satub pööraste tempude tõttu väga täbarasse olukorda. Viimaks selgub, et see kõik oli üksnes              halb unenägu.

OTT KOSMOSES
režissöör Elbert Tuganov, 1962, pikkus 20:43, tootja Tallinnfilm

Sünopsis: Ott satub startivasse kosmoselaeva ja lendab maailmaruumi. Nii algavad põnevad seiklused, mille jooksul Ott kogeb ammutuntud tõde: ilma koolitarkuseta elus läbi ei saa.

HIIREJAHT
režissöör Elbert Tuganov, 1965, pikkus 10:10, tootja Tallinnfilm

Sünopsis: Kassid lähevad hiirejahile. Hiiri pole näha ja kassid jäävad magama. Salamahti tulevad hiired, seovad laisad kassid sabapidi hiirelõksu külge ja teevad nõnda lustaka sõidu.

AATOMIK
režissöör Elbert Tuganov, 1970, pikkus 9:18, tootja Tallinnfilm

Sünopsis: See on kaasaegne muinasjutt tillukesest aatomipoisist - Aatomikust, kes õpib oma vägevat jõudu inimeste heaks kasutama.

KRÕLL
režissöör Elbert Tuganov , 1972, pikkus 16:30, tootja Tallinnfilm

Sünopsis: Kaasaegne muinaslugu, mis jutustab laste lahutamatust kaaslasest - koerusloomast Krõllist.



AUTORIST

Tarmo Tederi artikkel (TMK 08 1999) Elbert Tuganovist tema memuaarteose “Jalutuskäik läbi sajandi” põhjal:

Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi seikluslik veri on õnnistatud teineteisest kahe kauge allikaga — isa liinis pärineb ta Osseetia aristokraatiast ja ema liinis mulgi talupoegade-käsitööliste sugupuust.

Elbert Tuganov sündis Aserbaidžaani pealinnas Bakuus eestlasest ema ja osseedist isa pojana. Tema perekond on Osseetia moslemitest kõrgaadli esindajad, kellest on võrsunud kaks tsaariarmee kindralit – Aslambek Tuganov ja Hambi Tuganov. Elberti isa oli skulptor. Aastal 1927 saatsid vanemad ta elama Saksamaale Berliini, kus elas ja tegutses näitlejana Elberti emapoolne tädi. Berliinis elas ta kõik oma kooliaastad ja lõpetas seal 1939. aastal Fichte-nimelise gümnaasiumi. Kooli kõrvalt hakkas ta varakult ise raha teenima, olles statistiks varietees ja müües sigarette öölokaalides. Tema peamiseks huviks kujunes juba lapsepõlves filmikunst, aga ta osales ka kohalike vene skaudiorganisatsioonide tegevuses. 1936. aasta suveolümpiamängudel töötas ta välissportlaste giidi ja tõlgina, sest valdas eesti, vene, inglise ja saksa keelt. Aastatel 1937–1939 töötas Tuganov Berliini kolmes joonisfilmistuudios, tehes seal algul kõiki vajalikke töid, spetsialiseerudes hiljem aga värvijaks.

Töö Tallinnfilmis
Pärast demobiliseerimist 1946. aastal asus Elbert Tuganov tööle stuudios Tallinnfilm, kus tema rolliks oli tiitrite ja pealkirjade loomine. Kui 1950. aastatel hakati Tallinnfilmis tootma mängufilme, siis sai tema vastutusalaks kombineeritud merevõtete teostamine. Tuganov konstrueeris erilise seadme animeeritud võtete tegemiseks, mida nimetatakse multipingiks. Selle seadme olemasolu võimaldas hakata Tallinnfilmis tootma ka animafilme. Esimese nukufilmi "Peetrikese unenägu" lavastas 1958. aastal Tuganov ise, kasutades alusena taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjuttu "Palle üksinda maailmas". Operaatoriks oli Aimée Beekman, operaatori abiks Heino Pars ja kunstnikuks Rein Raamat. Aastatel 1958–1963 lavastas Elbert Tuganov Tallinnfilmis Eesti esimesed üheksa nukufilmi. Mitmed neist pälvisid rahvusvahelise tunnustuse – 1960. aastal sai Bukaresti rahvusvahelisel filmifestivalil auhinna nukufilm "Metsamuinasjutt" ja 1963. aastal pärjati eriauhinnaga Deauville'i rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil 1961. aastal valminud nukufilmi "Ott kosmoses".Hiljem hakkas Tuganov lavastama nukufilme täiskasvanutele, eksperimenteerides seal lamenukkudega. Tuntud on tema filmid "Just nii" (1963), "Park" (1966), "Jonn" (1966), "Hammasratas" (1968) ja "Jalakäijad" (1971). Paralleelselt jätkus lastele mõeldud joonisfilmide loomine – meenutamist väärivad "Hiirejaht" (1965), "Ahvipoeg Fips" (1968), "Aatomik" (1970) ning "Aatomik ja Jõmmid" (1970). Kokku valmis aastatel 1958–1981 Elbert Tuganovil kolmkümmend kaheksa nukufilmi, millest enamikule kirjutas ta ise ka stsenaariumi. Tema loomingut on mõjutanud kõige enam tšehhi ja inglise animatsioonikoolkond. Aastal 1975 esilinastus pealkirja all "Inspiratsioon" tema reportaažfilm laulupeost, mille valmistamiseks kasutas ta piksillatsioonfilmimist. Tuganovi loodud on ka maailma esimene stereoskoopiline nukufilm "Suveniir" (1977). Nukufilmi ajaloost ja kujunemisest lavastas Tuganov 1967. aastal aimefilmi "Žanri sünd". Oma karjääri lõpuaastatel keskendus ta aga reklaamfilmide loomisele. Aastatel 1983–1985 oli ta üheksa reklaamfilmi režissööriks. Aastal 1981 sai Elbert Tuganov Eesti NSV Kinoliidu juhatuse liikmeks.

Kõrvalehüpe Läände
Aastal 1982 läks Tuganov pensionile. Viibides turismireisil Marokos ja Hispaanias palus Tuganov 6. oktoobril 1982 poliitilist varjupaika Hispaanias. Selle selgituseks kirjutas ta avaliku kirja, mille esitas mõni päev hiljem täielikult Vabadusraadio eestikeelne saade. Eesti ajakirjandus, kellele kiri samuti oli adresseeritud, kirja ei avaldanud. 1982. aasta novembri algul heitis Eesti NSV Kinoliidu juhatus Elbert Tuganovi liidu liikmeskonnast välja, põhjenduseks kodumaa reetmine. Mõne kuu pärast naasis Tuganov Hispaania Nõukogude Liidu saatkonna kaudu Eestisse ja kirjutas uue avaliku kirja, milles kahetses oma tegu. See kiri avaldati ajalehes Sirp ja Vasar. See pealesunnitud kiri süüdistas ka eesti pagulasi (teiste seas Vladimir-Georg Karassev-Orgusaart), kes Tuganovi kirja Vabadusraadioni olid toimetanud. Hiljem tunnistas Tuganov oma mälestustes, et ta oli ammune NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) agent ning teda ärahüppamisele tõuganud seigad esimeses avalikus kirjas olid puhas väljamõeldis. Samuti on ta oma mälestustes "Jalutuskäik läbi sajandi" (Tallinn, 1998, lk 273–276) kaudselt vabandanud teda Läänes aidanud inimeste ees, märkides, et üksnes Vabadusraadio on Tuganovi kirjad avaldanud täielikult.

Kirjanduslik tegevus
Filmitöö kõrvalt ja pärast seda tegutses Elbert Tuganov ka kirjamehe ja tõlkijana. Aastal 1979 ilmus pealkirja all "Liikuvad pildid" tema koostatud ülevaade animafilmi ajaloost. Aastal 1998 avaldas ta pealkirja all "Jalutuskäik läbi sajandi" oma memuaarid. Ta tõlkis eesti keelde osseetide rahvuseepose "Nardid". See ilmus trükis 2005. aastal.

Autasud ja aunimetused
1975: Eesti NSV riiklik preemia, 1977: Eesti NSV rahvakunstnik, 1995: Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia, 2005: Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali elutööpreemia, 2006: Valgetähe IV klassi teenetemärk

Eelmine
HEINO PARS I
Järgmine
ERIPROGRAMMID: Rongianimatsioon, bussianimatsioon ja militaaranimatsioon